Sõnastik · Viimati uuendatud: 3. mai 2026
Makrofotograafia (ehted)
Makrofotograafia on lähivõte suurendusel 1:1 või enam, kus kujutis kaamerasensoril on päriselus objektiga sama suur. Ehete puhul jäädvustab see tahud, küünisetöö ja graveeringu trükikvaliteediga.
Mis teeb foto päriselt makroks?
Tõeline makro tähendab, et sensorile projitseeritud pilt on objektiga sama füüsilise suurusega, suhe 1:1. 35 mm sensoril võtab 10 mm lai sõrmus 10 mm. Komplektobjektiivid nii lähedale ei teravusta; vaja on 50, 100 või 180 mm makroobjektiivi, lähifiltrit või vaherõngaid. Telefonide tarkvaraline makrorežiim on sageli lainurgavõtte kärbe, sobiv tavapildiks, mitte kataloogidetailiks.
Miks ehted vajavad makrot
Teemandi väärtus on tahkudes, graveeritud võru iseloom millimeetri sügavustes lõigetes ja proovimärk mõnesaja mikromeetri suurune. Nende näitamiseks trükikvaliteedil on tavaliselt vaja 300 dpi neljatollise laiuse juures ehk umbes 1 200 pikslit detaili. Laual oleva sõrmuse telefonifoto annab ehk 200 kasutatavat pikslit. Makro annab neli korda rohkem: erinevus „näen teemanti“ ja „saan tahud kokku lugeda“ vahel.
AI makrosisendiga
AI saab makrost kasu, sest piksleid on rohkem. Tähti, südameid ja monogramme on lihtsam säilitada, kui need on 50, mitte 5 pikslit laiad. Makrol on aga väike teravussügavus ja osa ehtest hägune. AI võib seda lihtsustatavaks alaks pidada ja ületeravustada, rikkudes loomuliku makroilme. Ehtemudel säilitab väikese teravussügavuse, üldine AI kipub seda tasandama.
Vaata töös
Seotud terminid